Kui nüüd alustada päris algusest, siis ühel ilusal augustikuu päeval käisin ja lasin ühe oma äralagunenud alumistest tarkusehammastest hambaarsti juures välja tõmmata. Iseenesest polnud ju tõmbamisel suurt hädaga, ainult, et järgmisel päeval oli kogu peakolu valu täis, palavik üleval ja pool nägu üles paistetanud. Asi polekski ehk vast lõppkokkuvõttes nii jube olnud, kuid siis meenus mulle äkitselt, et sama nädala lõpus pidid ju aset leidma Südamelaste Tugiühingu suvepäevad Võerahansul. Needsamad suvepäevad, kuhu olime end kogu perega aegsasti ära möldinud ja mida tegelikult ju kah nii väga ootasime. Nüüd siis selline perspektiiv kõigest sellest ilma jääda!?
Igatahes Norman ja Eva teatasid õige varsti pidulikult, et nemad kavatsevad küll maksku, mis maksab Võerahansule minna – olgu ma siis selleks ajaks kas või surnud ja mahagi maetud! Nii jäänudki. Reedel, 11. augusti pärastlõunal sõitsid nad ilma pikema jututa Raplamaale ja jätsid minu üksinda Tartusse nukrutsema ja valutama. Hirmsasti kripeldas küll – oleksin ju kah parema meelega kaasa läinud. Midagi, käisin siis laupäeval kiiruga taaskord enda haledat tervisenatukest arstile näitamas ja … istusin viivitamatult autosse ja seadsin suuna teadagi kuhu! Pisut üle pooleteise tunni sõitu ja olingi kohal.
Seltskond oli ilusti kenasti juba peale kosutavat õhtueinet end mõnusasti maja ette sisse seadnud ja ootas mind. Või noh, ütleme ausalt, et tegelikult lasi leiba luuse! Peaaegu kõik tavapäraselt kooskäivad pered olid rõõmsasti ja täies hiilguses kohal! Kõik need tavalised toredad Eesti inimesed, kellel aga paraku on olnud samasugune õnn või õnnetus peres kaasasündinud südamerikkega last kasvatada. No ütle, kuidas oleksingi saanud see kord tulemata jätta? Mitte mingil juhul! Ütlen õnn või õnnetus! Kuidas siis nii, võid küsida, et mis õnn see ka selline on, kui sul on südamerikkega laps peres kasvamas?! Aga nagu pole head ilma halvata, ei ole olemas ka halba ilma heata. Mis muul moel oleksin ma kõigi nende vahvate ja tegusate inimestega üleüldse kokku saanudki, kui Norman poleks just täpipealt sellise sünnipärase Truncus`e diagnoosiga, nagu tema parasjagu on?! Tahame me seda endile tunnistada või mitte, aga meie lapsed ei ole hoolimata kõikidest nendest arvukatset operatsioonidest ning järelravist mis nad üle on elanud, aga ka meie endi igapäevasest hoolest ja armastusest ikkagi terved. Nad ei saagi  ju kunagi päris terveks! Kui me arvaksime, et nad on täiesti tavalised lapsed, siis oleks see puhas enesepettus. Me ei tohi sekundikski unustada, et nad on meile laenuks antud. Ja iga hetk võidakse nad meilt tagasi küsida!
Nojah, läksin siis ja sõin ka mina oma suure kõhu kenasti täis. Natuke raske oli kogu seda head ja paremat oma kinnipaistetanud lõuapärade vahelt sisse toppida, aga lõppude lõpuks sain sellega ikkagi kuidagi ju hakkama! Väike valuvaigisti magustoiduks peale ja elu oli jälle natukene ilusam!
Selle aja peale oli kellegi usinate käte poolt saun kenasti soojaks köetud ja esimesed termilisest ihuharimisest lugupidavad tegelased juba sinna sissegi pugemas. Ja leili tõesti oli! Olen ikka vahetevahel mõelnud, et mis asi see ikkagi on, et meie, selle väikese maalapi väikesearvuline rahvakene sellest va saunas nii lugu peame ja seda isegi oma seltskondliku tegevuse vähemal või rohkemal määral lahutamatuks osaks peame? Tegelikult, kui ikka hakata tõsisemalt järgi mõtlema, siis eriliselt naljakas komme ju ikkagi: tulevad inimesed kokku, võtavad endid riidest lahti, ronivad hullumeelselt kuuma ruumi ja pilluvad veel küttekehale vettki peale, et ikka rohkem auru tuleks ja, et ikka rohkem ebamugav oleks?! Ja siis tulevad sealt välja ja ise kiidavad, et: „Oh, kui hea oli!“. Ja siis teevad seda kõike veel ja veel ja siis veel! Kes see oli, kes üks kord ammusel ajal kirjeldas, et: „Küll need eestlased on ikka üks äraütlemata jumalakartlik ja vaga rahvas – nad kütavad maja põrgukuumaks ja siis ronivad sinna sisse ja peksavad ennast vitstega, et viimasestki patust lahti saada!“. On ju tegelikult naljakas komme!? Eks ju!?
Küsisin siis Eva käest muuhulgas, et kuidas ka muidu läinud on: Saingi temale omase kiirülevaate: „Reede õhtul käisime parvega sõitmas. Jüri grillis aga muudkui liha ja naised jõid veini. Lapsed istusid parve ääre peal ja leotasid jalgu. Loodus oli ümber üle mõistuse ilus! Siis käisime nii nimetatud “euro-WC-s“, nagu me selle koheselt ristisime. See polnud tegelikult mitte midagi enamat, kui lihtsalt üks maasse kaevatud auk, millel oli kõrval puust käsipuu  - et asjalkäija auku ei kukuks. Aga parve peal oli küll tore. Seal peal oli isegi pisikene saunakene. Ja mehed loomulikult käisidki saunas ja siis hüppasid veel üle parveääre vettegi - kes aga kaugemale ja efektsemalt saab! Parve omanik oli üks erakordselt tore härrasmees – kõigi naiste lemmik! Kogu see parvesõit kestis kokku kaks tundi. Pärast korjas Netu endale herbaariumi jaoks taimematerjali. Ja Rõõmu Selverist ostetud kartulisalat maitses erakordselt hästi! Laupäeva hommikupoolikul aga sõitsime ponidega. Lastele igatahes väga meeldis! Muideks, isegi emmed sõitsid ponidega! Pärast ponidega sõitu oli meil aga maastikumäng, mis nägi välja nii, et vanemad pidid meelde tuletama puude ning taimede nimetusi ning väljanägemist ja siis neid nimetama. Lapsed tegelesid samal ajal „vihjete“ otsimisega. Mäng toimus perede kaupa ja see oli veel iseäranis tore! Peab lõppkokkuvõttes tõdema, et kogu see heas mõttes janditamine läks lastele väga hästi peale! No loomulikult tuli võitjaks perekond Tomera. Naljakas oli aga see, et peaauhinnaks väljakuulutatud kolme kilomeetri pikkune romantiline hobusevankrisõit jäi Tomeratel tegelikult saamata, sest lapsed olid in corpore auhinnasõidu ajaks vankri anastanud. Ja tee või tina – enam vankrist välja ei tule ja kõik! Sõidu ajal hobune kakas. Ja geneetiku käest saime teada, et looteeas vigast geeni otsida on sama keerukas, kui USA idarannikult kedagi suvalist Onu George otsida – kui aga küsida konkreetselt, kas näiteks George W. Bush elab Ameerikas, siis sellele on siiski võimalik üsna kergesti vastus leida. Sama moodi saame me ka tuvastada kas lapsel on näiteks Down`i sündroom või tal seda ei ole. Ei enamat. Mis sa veel kuulda tahad?“
Ah jah, sattusin siin Eva memuaaridest heietama! Tegelikult läks meie päevaplaan edasi ühe sellise korraliku grill-üritusena: natuke liha ja natuke vorsti ja natuke salatit ja natuke õlut ja natuke veini ja … Tegelikult on see ju ilmatuma tore, kui saab jälle „vana Eesti kombe kohaselt“ end õhtutundidel haigeks süüa ja siis „rahutut und nautima minna“. Vähemalt pole piinlik asjatult nälgitud piduõhtute pärast!
Öösel juhtus veel lõbus lugu Normaniga. Nimelt arvas ta heaks end voodist välja keerata ja end selle alla ära peita. Eva, kes oli korraks ruumist lahkunud, suutis tagasijõudnuna ja „tühja toa” eest leidnuna talle omase intensiivsusega koheselt paanikaosakonna käivitada. Ja siis nad tormasid mitmekesi toast tuppa ja otsisid kadunud Normanit. Kuni unine Jüri ühmas, et vaadatagu voodi alt – tal olla oma lapsepõlves nimelt sarnane seik juhtunud. Nii oligi! Urgitseti siis rahulikult magav Norman seinaliistu kõrvalt välja ja rahvas sai jälle rahulikult uinuda.
Hommikul, peale pruukosti ootas meid ees Aivar Haller. Seekordse loengu teema oli „surm ja elu …“.Ma ei arva, et seda ettevõtmist oleks isegi mõistlik nii võrra loenguks, kui selliseks nimetada. Ütleks, et pigem mõnus, kaasahaarav ja vahetu omavaheline vestlus etteantud teemadel! On ikka karismaatiline mees küll! Mitte, et tema jutu sisu oleks iseenesest midagi täiesti uut ja senitabamatut olnud, aga ometi peab tunnistama, et tema sõnum avab paljuski meis kõigis salaja peidus olevad teadmised ja arusaamad meie endi sees peidus oleva mikrokosmose kohta. Ja see ongi ehk ju tegelikult peamine?! Äratundmine meis enestes annab meile tööriista elus hakkama saamiseks. Või kuidas?
Triinu-Liisil õnnestus kuidagi moodi kiige peal mänguhoos käeluu ära murda. Alguses kerge mõra ja siis veel väike trepi peal komistamine ja nii see läkski. Nüüd ta siis käibki kipsis käsi sidemega kaelas.
Ah ja, Pavel, tead ju teda küll, näitas enne asjade kokkupakkimise vooru algust viimases „Яна`s“ ilmunud artiklit Tallinna Lastehaigla kardioloogist ja paljude meie laste nö. esimesest „oma arstist” dr. Tiiu Jalasest. Lugeda küll kahjuks toona küll ei jõudnud, kuid eks saa seda ka lähiajal siiski teha!
Ühel hetkel olid kõik märkamatult oma kimpsud-kompsud kokku pannud ning oligi aeg teineteisele taaskord nägemist öelda. Enne pandi veel paika, talvepäevad peame juba traditsiooniks saanud kohas – proua Mare juures Rõuge Suurjärve külalistemajas. Ootame kannatamatult! Sellest, mis seal aset leidma hakkab, aga võib-olla järgmine kord?!
Läheme nüüd istume autosse ja sõidame koju ..... hall argipäev ootab!